Viitamine on kahtlemata oluline ja vajalik infokirjaoskuse näitaja, kuid tihtilugu võib kohata kopeeritud ja viitamata kirjalikke töid, enamasti üliõpilaste seas, aga ka õppejõudude vm isikute koostatud õppematerjalides. Viitamise kultuuri tuleb õppejõududel ja tegelikult ka kooliõpetajatel juurutada ja arendada. Ega tegelikult ka mina esimese kursuse üliõpilasena ei teadnud viitamisest midagi ja referaadid olid kõik nö „minu looming”,kuigi tegelikult oli lihtsalt teiste väljaannete refereering.
Nüüd ei kujuta ma enam ette, et koostan midagi ja ei viita või ei kasuta teisi materjale – tekib ebamugav tunne, et ainult minu mõtted ei maksa suurt midagi, peaks ikka otsima ka teiste spetsialistide arvamusi, viitama neile - oma mõtetele kinnituse leidmine annab kindla tunde teadustöö tegemisel ja ka ettekannete või õppematerjalide koostamisel.
Olen alati imestanud, kui enesekindlalt üliõpilased copy-paste meetodit kasutavad ja tulemust oma nime all esitavad, kas tõesti neil on niivõrd suur naiivsus või ülbus? Või hoopis teadmatus? Alati tahetakse kergemat vastupanu teed minna, ja eks sellest võib ka aru saada – noorel inimesel on ju nii palju tegemist, ja nüüd siis pead jälle õppima...
Aga meie – nende juhendajad - peame siiski asja järjepidevalt selgitama ja õpetama, olen täitsa kindel, et lõpuks tekkib ka juhendatavatel viitamisharjumus ja vajalikud viitamisoskused.
Kõige keerulisem viitamise puhul on eelkõige vormistamise aspekt, sest on mitmeid viitamisviise, mida vormistatakse erinevalt. Ka kasutatud kirjanduse kirjete koostamine on keeruline ja täpne töö, mis nõuab kannatlikkust. Eks minagi jätan selle ebameeldiva töö viimaseks ja pean tunnistama näen sellega palju vaeva, sest kasutatud materjalide vormid on väga erinevad ja tihtilugu ei tea, kuidas neid kirjeid täpselt koostada.
Subscribe to:
Post Comments (Atom)
No comments:
Post a Comment